Asjalikud põhjendused. Siiski on see mõnel määral ka mentaliteedi küsimus. 90. aastatel olid juba päris paljudel vähemalt mingisugusedki "seebikad". Aga muidugi kiskus progressiivset inimvaimu kõige uue poole - "uued" välismaised autod, bussid jne. LAZ või Ikarus oli enamiku jaoks soovimatu nõukogudeaegne pärand, mida prooviti eirata. Selles mõttes olin ma lapsenagi veidrik, kes saades loa paari foto võtmiseks, valis ikka nn non grata tehnikat (nt vana LAZ buss Eurolines bussi asemel). Siiani on meeles 1. september 1995, mil siinkirjutaja esimese koolipäeva puhul sõideti koju taksoga. Suur oli minus pettumus, kui vaatamata mu tungivale soovile valida taksoks ihaldusväärne (teiste jaoks põlatud) Pärnu ATP Volga, eelistati siiski mittemidagiütlevat Opel Rekordit.

Vabandust kretiini offtopicu pärast.